Hei, naised!
Pühad on aeg, kus laud on rikkalik, rutiinid muutuvad ja toidu ümber tekib palju emotsioone. Väga paljud naised tunnevad samal ajal kahte vastandlikku asja: ühelt poolt tahaks nautida ja olla kohal, teiselt poolt on hirm, et “kõik läheb käest”.
Sageli ei ole probleem mitte toit ise, vaid mõtteviis, millega me pühadele vastu läheme. Kui pühad tunduvad juba ette “ohtlikud”, hakkab keha stressirežiimis tegutsema ja just sealt tekivad ülesöömised, süütunne ja tunne, et kontroll kaob.
Teadlik toitumine pühadel ei tähenda keelamist ega ranget kontrolli. See tähendab oskust teha valikuid, mis toetavad sinu keha ja närvisüsteemi ka siis, kui laud on lookas.
Miks keelud pühade ajal ei tööta?
Kui sa ütled endale, et “ma ei tohi”, loob see kehas ja ajus pinge. Keelatud toit muutub automaatselt ihaldusväärsemaks. Stress tõstab kortisooli taset ja see omakorda suurendab söögiisu, eriti magusa ja rasvase järele.
Sageli näeb see välja nii: päeval hoiad end tagasi, õhtul “libastud”, siis järgneb süütunne ja peale seda mõte, et “nüüd on kõik nagunii rikutud”
See ei ole tahtejõu puudus, vaid keha normaalne reaktsioon ise endale seatud piirangutele.
Teadlik pühadel söömine algab enne esimest ampsu
Kõige olulisem samm on otsus, et sa ei lähe pühadele dieediga, vaid kohaloluga.
Küsi endalt enne söömist
- kas ma olen päriselt näljane või lihtsalt ärev?
- kas ma söön sellepärast, et see on hea, või sellepärast, et “peab”?
- kas ma saaksin süüa aeglasemalt ja maitseid tunnetades?
Kui närvisüsteem on rahulik, teeb keha palju paremaid valikuid.
Taldrikureegel ka pühadel
Ka pühadel kehtib lihtne põhimõte, mis hoiab veresuhkru stabiilsena ja vähendab ülesöömise riski.
Püüa hoida
- umbes kolmandik taldrikust oleks valk, nagu liha, kala, muna või muu valguallikas
- umbes kolmandik oleks köögiviljad või salat
- ülejäänud osa jääb sellele, mida veel laualt soovid
See ei ole range reegel, vaid raamistik, mis aitab nautida, aga samal ajal mitte end üle süüa.
Magus ei ole vaenlane, aga ajastus loeb
Magusa tahtmine pühadel on normaalne. Probleem tekib siis, kui magus asendab päris toitu või on ainus lohutus.
Teadlikum valik on
- süüa magusat pärast põhitoitu, mitte tühjale kõhule
- valida see, mis päriselt isutab, mitte absoluutselt kõike
- süüa aeglaselt ja nautides, mitte möödaminnes
- kui ei maitse, ära sunni end lõpuni sööma
Kui sööd soolast enne, on veresuhkur on stabiilne ja ei teki hilisemaid isusid.
Tsükliga arvestamine pühade ajal
Kui oled luteaalfaasis või menstruatsiooni lähedal, on täiesti normaalne, et isu on suurem ja vajad rohkem sooja, toitvat toitu.
Sel ajal ära karda süsivesikuid, eelista sooja toitu külmale, väldi pikka nälgimist päeva jooksul. Sest pühad ei ole aeg, kus end nendel päevadel piirata. Vastupidi, keha vajab rohkem tuge.
Liikumine ei ole karistus
Pühade ajal ei ole liikumise eesmärk “tasaarveldus”, vaid närvisüsteemi rahustamine ja seedimise aitamine.
Näiteks jalutuskäik pärast sööki, värske õhk ja rahulik liikumine on juba parem kui mitte midagi. See toetab keha rohkem kui ükski muu karistus.
Kui süütunne ikkagi tekib
Pea meeles, et ükski söögikord ei määra sinu tervist ega keha. Süütunne ei tee ühtegi valikut “paremaks”. Süütunne ei paranda ainevahetust. Süütunne ei toeta hormoone.
Kui märkad süütunnet, siis küsi endalt: mida mu keha praegu vajab ja kas ma saan olla enda vastu veidi leebem? See hetk on juba muutus ja areng.
Kokkuvõte
Pühad ei pea olema aeg, kus kas “lased kõik käest” või “hoiad end raudses kontrollis”. On olemas kolmas tee. Teadlik, rahulik ja toetav. Kui sa sööd pühadel päris toitu, kuulad oma keha, liigud natuke ja lased endal ka nautida, ei ole midagi, mida “parandada” oleks vaja. Usalda, et su keha ei vaja pühade ajal rangust, vaid turvatunnet, rahu ja usaldust.
